Hei Hei, mul lillekesed. Mul on pikk nädal selja taga ja veelgi raskem kuu. Need sleep aga noh, pole ette nähtud. Uni , brr, see on nõrkadele. Liisi sõnul olen pika jutu mees :D Ma vististi ka jätkan nii. Nii, et liigume nüüd asja juurde.
Koolis. Kõik on chill. Kuigi ma lihtsalt ei mõista miks mul on vaja nii palju mõttetuid vaheetappe elus. Oleks, et ma ammutaks sellest kõigest midagi aga ei. Pigem raiskan vaid oma aega ja energiat. Haha, i feel like a teen xD Aga noh, elus tuleb teha kõike. Ka seda, mis meelt mööda pole, seega jään ehk ellu.
Üks päev, OMG marki ikka nii täis ei teeks :DD Mis võiks olla see laul, mis meenub lapsepõlvega? Loomulikult, ämblikmees. Nii me siis tuletasime lapsepõlve Edu ees meelde. Muidugi kõige parem on see kui laulda mingit nö duetti, mees ja naine, ja seda siis ämblikmehe laulu näitel poes järtsas laulda. "Ooo, kallis ole minu ämbikmees...*Kõrgelt* ja nüüd hästi madalalt "Juba tulen seda olen sinu järgi hull...". Müüjast hakkas kahju :D Tahaks ehk vabandad kõigi ees, kes juhtusid seda nägema aga meil oli küll lõbus ja siis veel nö meie bussipeatuse debiilsuse tipp. Mõistus pole oma teha, srr.
"Kurivaim. Väljas puhuvad kurjad tuuled. Täna hommikul nägin varest... Tuli akna peale ja kraaksus kolm korda kraaks... kraaks, noh teate küll ju kuidas vares kraaksub... Ning alates sellest on terve päev üks häda teist taga ajanud... Ma räägin, kurivaim ajab meid kõiki taga." :O Hahaahha, kindlasti usun ma seda jama ju, ning vb mõni arvab, et olen vahepeal siin usku vahetanud, siis pean teile pettumuse valmistama :DD
Elu. Oh, mis see on? Miskit kummalist ja naljakat. A moment in space. Jaa, kõik tahame millegagi meelde teistele jääda, miks? Sest ajame tuult taga. Hoolime liiga palju teiste arvamusest ja mitte nii väga enda omast. Niisiis, minu elu, oh. kuidas seda küll lühidalt kokku võtta? Olen harjumuste ohver ja iseenda kõige suurem vaenlane. Ning kui oma hõumit tsiteerida siis olen plastiliin.
Kus ma olen? Kuhu ma jõudnud olen? Kas ma olen kohas, kus olla tahan? Pigem mulle tundub, et olen õiges kohas aga ajastus on vale. Nii kuradima vale. Kui mul oleks ajamasin siis ehk oleks täpselt seal, kus olema peaksin. Ohho, ja mis koht see küll oleks... See oleks minu koht, koos õigete valikute, õigete inimeste ja õige ajastusega. Kõik oleks ideaalne. Praegu jääb mul üle vaid oodata ja oma aega ootama jääda, see saab olema pikk aeg. Ma ei jõua juba kuid lugeda, mil see kõik muutub. Olen aru saanud, et nii mõnigi teine ja vale inimene loeb ka kuid, well, MR Dog shit, maailm ei tiirle sinu ümber. Ning kui ma juba läinud olen ei tule ma mitte kunagi tagasi. Mitte kunagi. Seega, las mina loen päevi ja sina, sina võid hakata aga süümekaid tundma.
Kas see teeb minusta allaandja kui ma tean ja tajun, millal minema v loobuma pean? Arvan, et mitte aga mõni peab seda nõrkuse märgiks. Noo, ma ei tea, Pigem mitte loobumine ja teise inimese elu põrguks tegemine on lihtsalt õel. Olgem ausad kättemaks pole kunagi magus, pole kunagi olnud, Jah, see on pigem bittersweet. Aga päeva lõpuks oleme ise kannatajad. Ning veel suuremad rongiõnnetused ja rusud kui eile. Seega me ei tee endale teenet, ma ise hävitan end, ning kättemaaks lihtsalt kinnitab seda. Lihtsam on alla anda ning see ei tee meist veel loobujat. Ning nagu mulle kord öeldi "Mitte ükski inimene pole asendamatu, meile meeldib nii arvata aga tegelikult see nii pole." Vb see ongi elu.
Palju meil seda uut aastat juba olnud on? 25 päeva ainult ning ma olen nii palju muutunud. Ma peaks vist kõik tänama, ka neid, kes seda ei vääriks. Aga teate mis, ma saan jälle linnukese kirja panna ja enesega rahul olla. Lubadustest olen kinni pidanud ja kõik sujub. There still is hope!
Paar viimast päeva on väga-väga kummalised olnud... Ma laseks just kui autopiloodi peal ringi. Väga normaalne on see, et jõuan punktist A punkti B väga edukalt aga seda kuidas sinna sain ei mäleta. Vb tuleneb see sellest, et pea on pulki täis v siis on asi juba nii halb, et magan püstijalu silamd lahti ja kõnnin unues? Hmm, see tundub nüüd küll igati loogiline.
Rubriik minuga ikka juhtub:
* Täna matas, kõik on ülichill kirjutasime mingit jama vihikusse ja siis boom. Pastakas lihtsalt lagunes ära... Juppe lendas igale poole aga üles neid ei leidnud.Kristel muidugi naeris ja ütles, et "sinuga ikka juhtub xD". Juhtub jah, kogu aeg -.- Pastakat korda ma ei saanudki.
* Olen ulme blond. Düüd räägib mulle, et täna tuleb telekast roheline miil. Ma muidugi vaimustuses ja siis küsisin, "Ooot, mis asi see on?" Mis mõttes? Mis mul viga on, ilmselgelt pulgad.
* Olen poes, järsku ilmuvad kaks kahtlast düüdi ja hakkasid muljet avaldama. Küsite kuidas? Hakkasid karjuma ja räuskama ja tegid häbi ja jälitasid mind... Ja ajasid väga kahtlast juttu.
* Hahah, päris tore on sõita bussiga kui seal on mingid 13 düüdid, kes tüdrukuid kardavad. Ei, mul oli väga lõbus. "Ur a girl.... FUUUUU" xD
*Jõudsin koju ja panin täpselt värava taga matsu... no lihtsalt ei vea :D
Mu Tatiprits on ikka nii armukade, õudne...
Olgu, tänaseks kõik :)
Vaadake, et külm teid ära ei võta! :D
Liisumon :)
XoXo
No comments:
Post a Comment