Let's just say that it's that way and it's been fun, and it's all done

 Hei Hei.

Kas tõesti on juba peaaegu päris suvi? 

    Olen olnud nii tegus ja oma rüperaali vaid kaugelt näinud, sest lihtsalt pole mahti interneti avarustes chillida. Õpin geod ja tunnen, kuidas ma iga sekundiga aina targemaks saan, Wuhhuuu. Armastan geod juba nii palju, et Kristeli atlast lehitseda oli ääretult huvitav, päriselt. Sama huvitav kui üle bussi küsida kui palju rahvast kuskil elab, algus oli paljulubav aga siis see vajus ära ja ma olin omaette, lummatud.

   Mul on mingi teema. Me kõik oleme ju vaadanud ja uurinud oma käejooni, eks?! No, nii ka mina. Olen seda kätt ja neid jooni nii palju uurnud aga ma ei saa aru, miks mul on jooned, mida olla ei tohiks? Samas kas tegelikult saab käejoontelt tulevikku ennustada ja minevikku meenutada? Samas kui nii võtta siis käejooned muutuvad aastatega... Vb mulle lihtsalt meeldib liiga palju igast jama uskuda. Müstika.

   Ma tahaks miskit südamelt ära saada. Long story cut short. Nägin üks hommik lambist  meest ja kolme koera, neist kaks olid väiksed ja armsad. Kristel neid ei näinud ja väidab, et seal ei olnud kedagi. Nüüd ma ei teagi, kas seal olid mingid koerad v mitte?! Is it really all in my head? O.O Aitäh, ei hakanud kergem.

   Kui ma usun inimeste headusesse, kas see võib siis ka tõsi olla ja täide minna? Samas kas see poleks mitte vales elamine? Ma usun kõike, mis mu ümber on aga palju sellest reaalne on? Ma võin ju mõelda inimesed paremaks ja huvitavamaks aga kui päeva lõpus ma ise tean kui vale see kõik on. Mulle meeldib end petta. On võimatu näha olematut ja seletamatut.

 Kuidas keegi julgeb mulle väita, et vabadus on illusioon? ülim meelepete. Ainuke tõeline usk, mis mul on ja seegi osutub võimatuks missiooniks. Kas siis inimne ei olegi nii vaba, kui vabaks end mõtleb? Vabadusel ja vabadusel on vahe. On ju vahe, kas ma kannan taskus kivikesi v kivasi. Ning must südametunnistus võib olla raskem kui kivisi taskus kanda. Mis sinul taskus on?

  "Kui nüüd korra maskid eest võtta siis võime näha, et me  sisemus on inetu.  Kõik, mis on olnud ilus on asendunud. Millegagi, mis on võõras ning võtab juhtimise meilt  üle. Me ei tea, kes me oleme enam, me ei tunne end ära kui peeglisse vaatame. Vaadates maapinda me jalge all ei tunne seda ära, sest see on koht, kus me varem olnud pole. Me ei tea kus oleme olnud ja kuhu jõuame, me ei tea, mis meie missioon on. Me teame vaid, et peame elama olevikus. Meie teod on valed ja sõnad mõtlemetult alandavad. Kui keegi jääb plaanitust kauemaks  ja kodeerib meid lahti, mõistavad nad kui inetud me tegelikult oleme ja kui viletsalt end maskeerime.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi.
Liisumon :)
XoXo