Tere tere tere.
Olen olnud tegus, ausõna. Vahepeal on juhtunud palju, eelkõige palju head, mis on lihtsalt fantast! Olen käinud ja liikunud ringi, näinud inimesi, kes on mu silmad avanud ning mind taas elule äratanud. Olen jälle täisväärtuslik inimhing, ma tänan :)
Olen otsustamisega jõudnud sinna maani, et otsustan, et otsustan. Aga hetkel hiilin sellest kõrvale, loodan, et ise pärast kannatama ei pea. Tegelikult ei hiili ma mitte millestki kõrvale vaid pigem lähen vooluga kaasa ja vaatan, mis juhtub. Ausalt öeldes on see meetod geniaalne, aga idealiseerivale inimesele on karm aga vähemalt säästab pettumusest.
Kui nüüd vaadata tagasi aastaid üks, kaks, viis või hoopis kümme. Mis on põhiline asi, mis meid muutnud on? Ahnus ja sundlus. Sundlus olla keegi, kes me tegelikult pole ja kes olla ei taha. Ahnus, lihtsalt piiritu ahnus.
Miks elu ei võiks olla nagu mingi tobe komöödiafilm? Peategelane käib mööda tänavat ringi imetobe irve näos kinni ja tahab seda kõigiga jagada ja siis kargavad teab kust välja mingi hull rahvas ja nad kõik laulavad ja tantsivad-Ood õnnele. Tobedad komöödida lõppevad alati õnnelikult, päriselus see alati nii kindel ei ole.
Inimesed ja plaanid ei ole hea kombo aga vot lubadused ja inimsed on tappev kombinatsioon. Tegelt olen aru saanud kui kummalised inimesed tegelikult on. Tänu sellele ei tahagi oma koopalooma staatusest loobuda, sest viimasel ajal seostuvad inimesed mulle probleemidega. Probleemid, probleemid :/
Kõik.
Liisumon :)
XoXo
